Minu ülikoolis antud minitundide refleksioonid on leitavad SIIT kaustas, milles olen välja toonud oma õnnestumised, vajaka jäämised ning arenguvajadused. Refleksioonide nimedesse on lisatud kuupäevad formaadis mille puhul kajastub kuupäev 3. november 2025 järgnevalt - 251103. Sellises vormingus on lugejal võimalik saada ülevaade kronoloogilises järjekorras minu arengust õpetajana ning minu eneserefleksiooni oskustest.
Järgnevate alapealkirjade all kirjeldan tegevusnäitaja omandamist ning viitan refleksioonidele, mis on kättesaadavad ülevalpool.
Refleksiooniks peetakse mõtlemise tüüpi, mille kaudu saab inimene parema aimduse endast ja oma oskustest. Billing (2007, viidatud Leijen, 2024 j) sõnul loome me refleksiooni kaudu parema struktuuri teadmiste vahel, mis muutuvad ka kergemini kättesaadavaks ning toetab ka sügavamat õppimist. Õpetajatöös tähendab see toimunud olukorrale tagasi vaatamist ja analüüsimist, et mida järgmine kord saaks paremini teha (Leijen, 2024). Leijeni (2024) sõnul luuakse refleksiooni käigus seos kogemuste ja teadmiste vahel, mis aitab teadmisi kinnistada.
Reflekteerin oma õpetamist süstemaatiliselt, kasutades ACCTEA mudelit (Leijen, 2024), mis hõlmab tunni filmimist, tähenduslike olukordade analüüsi ning suulist ja kirjalikku refleksiooni. Refleksiooni kaudu loon seoseid kogemuse ja teooria vahel, mis aitab mul mõista oma tegevuse tugevusi ja arengukohti (Billing, 2007, viidatud Leijen, 2024 j).
Oma esimese minitunni videot analüüsides märkasin oma arenguvajadusi: ebakindlust, kalduvust laua taha varjuda, vähest silmsidet, klassile selja pööramist ja liiga kiiret õpetamistempo, mis olen välja toonud ka oma refleksioonis SIIN. Sarnast tagasisidet sain ka suuliselt minitunni lõpus. Samas tõin välja ka õnnestumisi, et suutsin ennast teadlikult rahustada hingamistehnika abil, muutusin tunni jooksul enesekindlamaks ning tegutsesin professionaalsemalt. Vastavalt Einpaulile (2023) on õpetaja enesekindlus ja kohalolu on oluline õpilaste turvatunde kujundamisel.
Analüüsides oma refleksiooni ja tagasisidet koos koolis õpitud teooriaga suutsin mõtestada oma edasist tegevust. Sest näiteks Einpaul (2023) soovitab parema õpetaja-õpilase suhte loomiseks olla lähemal õpilastele ja hoida nendega silmsidet. Refleksioonist ning teooriast lähtudes tegin järgmises minitunnis teadlikke muudatusi, mis olen välja toonud ka järgnevas refleksioonis SIIN. Liikusin klassis rohkem, astusin laua tagant välja, lõin õppijatega silmsidet ning tundsin end paremini ettevalmistatuna.
Leidsin, et reflekteerides kaua aega pärast olukorda, võime enda tegevusele täiesti teadmata külge panna selgitusi ja põhjendusi, mida seal ei olnud. Kuumas faasis saame me aga kirja panna kõik, mis me peas sellel hetkel päriselt toimus. Ükskõik kui ebaratsionaalne või ebamugav see ka ei ole. Ma arvan, et see aitab ausamalt märgata oma mõtteid ja tundeid, mis toetab sisulisemate muutuste tegemist.
Tegutsemise otsused ei sõltu üksnes inimesest endast vaid need eeldavad olukorra mõistmist, mis omakorda on vajalik keskkonnas muutuste elluviimiseks (Leijen, 2024). Seetõttu võtsin pärast esimest mini tundi ülikoolis eesmärgiks pöörata rohkem tähelepanu klassi ees olemise enesekindluse kasvatamisel. Eesmärkide seadmisel ning nende järk järgult suurendame me enesemääratluse teooria (Ryan & Deci, 1985, viidatud Brophy, 2014 j) usku enesesse ning täidame oma autonoomiat ja kompetentsuse vajadust. See väljendus ka juba minu järgnevas minitunnis “Levinumad küünte haigused ja seisundid” (mille refleksioon on leitav SIIT), kus olen eraldi välja toonud oma enesekindluse kasvu klassi ees esinedes.
Pöörates tähelepanu refleksiooni kirjutamise kogemusele, siis tunnistan, et ACCTEA mudeli kasutamine oli minu jaoks esmakordne 2025. aasta kevadel ning seetõttu tunduse see ka päris keeruline. Mudel oli minu jaoks uus ning endast video vaatamine keeruline. Eelkõige seetõttu, et nii paistsid silma kõik minu eksimused. Ükskõik kui väiksed need ka ei ole või kui tähtsusetud nad tundi andes ei paistnud. Sellest hoolimata näen enda tundide salvestamisel suurt väärtust, sest nii saan lisada „kuumale“ ja „külmale“ faasile kolmanda objektiivsema taseme. Selliste tasandite lisamine oma kogemuse reflekteerimisele on kindlasti suure väärtusega. Loodetavasti õnnestub mul ka seda tulevikus rohkem kasutada. Olgugi, et ACCTEA mudelit olen kasutanud ka edaspidi, siis pole õnnestunud “külma” ja “kuuma” faasi rohkem rakendada. Iga korraga on teadlik reflekteerimine muutunud minu jaoks ainult lihtsamaks.
Vastavalt tegevusvõimekuse ökoloogilisele mudelile on sihid üheks kolmest olulisest dimensiooniks, mis mõjutab meie tegevust (Leijen, 2024). Tegutsemisotsused ei sõltu üksnes inimesest endast vaid need eeldavad olukorra mõistmist, mis omakorda on vajalik keskkonnas muutuste elluviimiseks. Leijen (2024) on lisaks kirjutanud, et nii professionaalsete kui isiklike sihtide seadmine juhib meie tegevust ning arengut toetades seeläbi ka õpetaja agentsust. Seetõttu olen seadsin “Valguse ja värvi” minitunni refleksioonis (leitav SIIT) endale eesmärgiks kindlasti harjutada läbi tunni andmine päris klassiruumis, et ma saaks rohkem pöörata tähelepanu oma liikumisele ja käitumisele. Tundsin et lisaks sellele pean ka rohkem läbi mõtlema oma slaidide järjekorra, sest videot vaadates märkasin, kuidas ma pidevalt tõin sisse termineid, mida ma alles paar slaidi hiljem selgitama hakkasin. Seda sain ka järgmisel minitunnil kohe edukalt rakendada ning olen välja toonud oma järgmises refleksioonis SIIN. Ometigi märkasin reflekteerides juba teisi puudujääke, mis endale kohe uueks eesmärgiks seadsin. Plaanin järgneva tunni eel lisaks tunni läbi tegemisele ka rohkem materjali läbi töötada ning keskenduda tunnikonspektile
Olen üritanud seniste õpingute käigus küsida kogu aeg vähemalt suulist tagasisidet. Pärast kõige esimest minitundi küsisime rühmakaaslasega tagasisidet paberkandjal, kuna see oli meie jaoks esimest korda tundi anda. Kahjuks ei ole nendest ühtegi koopiat säilinud. Leijen (2024) on pööranud tähelepanu, et suuri muutusi on üksikinimesena keeruline saavutada ning seetõttu on oluline kaasata ka teisi inimesi.
Schihalejev (2017) on öelnud, et õpetajad on ise välja toonud, et kõige rohkem õpivad nad kolleegilt saadud tagasisidest. Sellest, mis on antud inimeselt, kes mõistab nende olukorda
Õpetajad on leidnud, et kõige enam nad õpivad tagasisidest, mis on saadud oma kolleegilt – professionaalilt professionaalile. Pennula ja Jürimäe (2017) sõnul on regulaarne tagasiside sihipärase õppe eelduseks vajalik, sest see annab infot arengu ja eesmärkide poole liikumise tulemuslikkuse kohta.
Minitunni “Valgus ja Värv” lõpus, küsisin õpilastelt suulist tagasisidet. Olen ka refleksioonis välja toonud, et õpilaste pool pöörati tähelepanu minut pidevale selja pööramisele klassi suunas. Sellele pöörati tähelepanu ka mulle antud tagasisides aga täiendati, et õnneks oli mu hääl piisavalt vali, et mind oli sellisel juhul kuulda ka viimastesse ridadesse.
Lisaks sellele on meile õnneks Tartu Ülikooli poolt võimaldatud Moodle keskkonnas kirjaliku tagasiside andmine. Seda võimalust kasutasin ka minitunni „Levinumad küünte haigused/seisundid“ tagasiside saamiseks, millest toon välja ka mõned näited välja allpool.
Viimasele tunnile küsisin tagasisidet ka neilt, kellega koos tundi andsin, et paremini mõista meie kollegiaalset dünaamikat.
Lisaks sellele sain tagasisidet oma organisatsioonikultuuri edendamise kodutöös, mis on leitav altpoolt. Leidsin tagasiside sisuka ning edasiviiva, mida plaanin rakendada ka edasises töös.
Oma professionaalse arengu algfaasis hoian end kursis kutseõppe ja õpetamise valdkonna arengutega eelkõige akadeemiliste õpingute, praktikakogemuse ning erialase kirjanduse kaudu. Ülikooli õpingute käigus olen süstemaatiliselt töötanud läbi õpetamise ja õppimisega seotud teaduskirjandust ning sidunud seda praktikakogemustega, sh VOCOs toimunud praktika käigus.
Praktika käigus tutvusin kutseharidusorganisatsiooni väärtuste, toimimise põhimõtete ning kutseõppe kommunikatsiooni viisidega nii organisatsiooni sees kui ka väljapoole. See aitas mul mõtestada kutseõpetaja rolli laiemalt ning seada endale edasisi arengueesmärke seoses oma eriala ja kutsehariduse populariseerimisega.
Lisaks sellele hoian end kursis erialaste arengute ja tehnoloogiate läbi erialaste ajakirjadega ning olen proovinud neid oma kolleegidele jagada. Kahjuks ei ole nad nendest huvitatud ning mul puudub selle kohta tõendusmaterjal.
Lähtudes Kutseõpetaja, tase 6 (2020) kompetentsist „Enese professionaalne arendamine“, olen teadlikult ja järjepidevalt tegelenud nii oma erialaste kui ka õpetamisalaste pädevuste arendamisega. Teen seda lähtuvalt oma arenguvajadustest ja eesmärkidest, kasutades mitut õppimise ja enesearengu väljundit.
Ülikooli praktika käigus VOCOs õppisin tundma ühe kutseharidusorganisatsiooni väärtuste ning toimimise põhimõtetega. Selle käigus sain aimu, kuidas toimib praegune kutseõppe võimaluste kommunikeerimine organisatsiooni sisse, kui ka väljapoole. Sellele tuginedes saan seada endale edasisi eesmärke enda eriala populariseerimiseks. Näiteks kuidas VOCO teeb koostööd üldhariduskoolidega, kellele pakutakse töötubasid ja külastusi. Kahjuks ei ole mul seni õnnestnud ühelgi sellisel üritusel osaldeda. See on olnud tingitud praktika ajalisest ja töökorralduslikust eripärast ning mentori vähesest rollist nendes tegevustes.
Kuigi mul ei ole seni olnud võimalust osaleda erialakonverentsidel, messidel ega kutseharidust tutvustavatel üritustel, Olen sellest teadlik ning käsitlen aktiivset osalemist erialastes võrgustikes ja õpikogukondades teadliku arenguvajadusena.
2026. aasta kevadel plaanin osa võtta Erasmus+ raames „Sustainable Future for Education – Inclusive Vocational Practices“ aine kiirkursusel täiendamaks oma pedagoogilisi oskusi kutsehariduses. Tunnen, et selle järgi eriti suurt vajadust kuna mul puuduvad õpetamiskogemused klassi ees
Lisaks selle täiendan enda pedagoogilisi oskusi pidevalt ülikoolis õppides. Õppeaine “Pedagoogiline eetika” toetas minu võimet analüüsida eetilisi olukordi õpetajatöös ning arendada eetilist mõtlemist praktikas, lahendades seminarides näidisjuhtumeid. See aine arendab pädevusi, mis on olulised nii Kutseharidusstandardi (2025) üldpädevuste kui ka Kutseõpetaja tase 6 (2025) kutsestandardi mõistes.
Õppetekstide analüüs on oluline, et paremini mõtestada õppekirjanduse mõju ning kvaliteeti (Hansen & Gissel, 2017). Lisaks sellele on oluline mõista Swelleri (2011) kirjeldatud välise koormuse mõju ning kuidas me saaks seda oma töödes vähendada. Õppeaines „Õppekirjanduse koostamine“ töötasin läbi olemasolevaid erialaseid õppematerjale. Selle käigus täiendasin oma oskust analüüsida õppetekstide ülesehitust, märgata sisulisi vajadusi ning kavandada parendusi. Kirjanduse läbitöötamine aitas mul koos õppeaine materjalidega paremini mõista, millised on kvaliteetse õppekirjanduse nõuded ning kuidas neid ise täita.
Hoian end järjepidevalt kursis erialaste arengutega, lugedes regulaarselt trükinduse ajakirja „Specialist Printing Worldwide“. See väljaanne käsitleb uusimaid trükitehnoloogilisi lahendusi, annab ülevaate rahvusvahelistest trükinduse suundades ning avaldab valdkonnas tehtud uurimistööde kokkuvõtteid. Kuna trükinduse valdkond areneb kiiresti, pean oluliseks omandada ajakohast teavet, et mõista eriala arengusuundi, tuvastada tehnoloogilisi uuendusi ja hinnata, milline neist võiks tulevikus olla õppijatele õpetamisel oluline.
Kõiki neid tegevusi teen teadlikult, tuginedes oma arenguvajadustele: soovile arendada pedagoogilisi oskusi, mõista paremini eetilisi ja didaktilisi küsimusi ning püsida kursis kiiresti areneva trükinduse valdkonnaga. Selline järjepidev professionaalne areng võimaldab mul kujundada õppijatele kaasaegset, asjakohast ja eriala arenguid arvestavat õpet.
Einpaul, P. (2023). Õppematerjal ÕPETAJA-ÕPILASE POSITIIVNE SUHE. https://moodle.ut.ee/mod/book/view.php?id=1114709
Illum Hansen, T., & Toke Gissel, S. (2017). Quality of learning materials. IARTEM E-Journal, 122-141 Pages. https://doi.org/10.21344/IARTEM.V9I1.601
Korthagen, F. A. J. (2010). How teacher education can make a difference. Journal of Education for Teaching, 36(4), 407–423. https://doi.org/10.1080/02607476.2010.513854
Krull, E. (2018). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kutseharidusstandard (2013). RT I, 25.06.2025, 16. https://www.riigiteataja.ee/akt/117042019006?leiaKehtiv
Kutsestandard. Kutseõpetaja, tase 6. (2020). https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/exportPdf/10822306/?nocache=u04b6bb2cb
Leijen, Ä. (toim). (2024). Kaasava hariduse õpik. Ä. Leijen, Õpetaja professionaalne areng: õpetaja tegevusvõimekuse toetamine erinevate refleksioonimudelite kaudu. (lk 313 – 364). https://dspace.ut.ee/items/bb8ee748-f479-4257-8682-477256d674a4
Pennula, L., & Jürimäe, M. (2017). Motiveeriv tagasiside. T. Kõnnusaar (Toim), Hea kooli käsiraamat (lk 108–124). Tartu Ülikooli eetikakeskus. https://moodle.ut.ee/pluginfile.php/1838402/mod_book/chapter/51640/hea_kooli_kasiraamat.pdf
Schihalejev, O. (2017). Koosöö ja head suhted. T. Kõnnusaar (Toim), Hea kooli käsiraamat (lk 56–83). Tartu Ülikooli eetikakeskus. https://moodle.ut.ee/pluginfile.php/1838402/mod_book/chapter/51640/hea_kooli_kasiraamat.pdf