Eneserefleksiooni käigus vaatan tagasi ja analüüsin oma kogemusi minitunni andmist aines „Pedagoogiline praktikum“. Refleksiooniks kasutan ACTTEA mudelit (Allas et al., 2016; Leijen et al., 2014, viidatud Leijen, 2024 j). Minitunni ettevalmistus, läbi viimine ning sellele järgnenud refleksioon on seotud Kutseõpetaja kohustuslike kompetentsidega B.3.1 Õppeprotsessi planeerimine ja B.3.3 Refleksioon ja professionaalne enesearendamine (Kutsestandard, Kutseõpetaja..., 2020).
Esimene kord oli väga raske vaadata videot enda tunnist ning üritada seda analüüsida. Lisaks sellele, et ma ei tunne oma häält ära, tuletas see mulle meelde kõik vead, mis ma tunni jooksul tegin. Ma mõistan, et see on kogu refleksiooni ning video salvestamise mõte, kuid sellest hoolimata oli raske sellest esmasest reaktsioonist üle saada.
Pärast teistkordset vaatamist panin enda jaoks kõrvale kaks tähenduslikku olukorda. Esimene oli tunni viienda minuti juures ning teine oli läbiv kogu üle tunni. Esimene juhtum leidis aset pärast 5 minuti möödumist. Sellel hetkel märkasin, et olin kasvava ärevuse tõttu ette kandnud tunni osa, mis pidi võtma kuni 10 minutit. Mäletan tunnist ning vaadates ka videot, et jäin korra seisma, hingasin sügavalt sisse ning sundisin end aeglasemalt tunni andmist jätkama. See meetod meenus 2024 sügissemestri ainest „Ülikoolis õppimine“, mille käigus puudutasime ka esinemishirmu. See aitas mind ennast maha rahustada, see andmis mulle aega oma mõtete kogumiseks ning ma märkasin ka kuidas ma muutusin videos enesekindlamaks ning seetõttu ka professionaalsemaks. Einpaul (2023) on toonud näiteks välja, et õpetaja-õpilase positiivse suhte loomiseks ja hoidmiseks on oluline olla oma töös organiseeritud ja professionaalne, et tagada õpilasele sellega ka kindlus ning turvalisus. Seetõttu on oluline olla enda tegevuses tunnis kindel.
Teine tähenduslik olukord oli läbivalt see kuidas ma pidevalt pöörasin end seljaga klassi poole. See toimus pidevalt ning ma olin ka tunni käigus sellest ise pidevalt teadlik. Iga kord kui märkasin end seda taas tegevat, pöörasin end kohe tagasi ümber. Tundi andes paistis, et neid olukordi ei olnud liiga palju, kuid alles videot üle vaadates nägin kui palju neid olukordi oli. Sellele pöörati tähelepanu ka mulle antud tagasisides aga täiendati, et õnneks oli mu hääl piisavalt vali, et mind oli sellisel juhul kuulda ka viimastesse ridadesse. Einpaul (2023) soovitab parema õpetaja-õpilase suhte loomiseks olla lähemal õpilastele ja hoida nendega silmsidet. Parema õpetaja-õpilase suhte loomisel saame olla aga kindlamad, et õpilane päriselt kuulab ja mõistab meid. Lisaks sellele tundus selja pööramine töötavat vastu Gagné õppetunni „tähelepanu haaramine“ (Gagné & Driscoll, 1992, viidatud Krull, 2018 j) etapi vastu. Valisin õpetamise meetodiks loengu ning Krulli (2018) sõnul aitaks selle tõhusust suurendada demonstratsioonkatsete või näitvahendite kasutamine. Ma olin võtnud kaasa küll ühe näidismaterjali, kuid see ei aidanud kohapeal tundi andes piisavalt tähelepanu hoida, et neutraliseerida minu selja pööramisega tekkinud tähelepanu kadu.
Pöörates tähelepanu refleksiooni kirjutamise kogemusele, siis tunnistan, et ACCTEA mudeli kasutamine oli minu jaoks esmakordne ning seetõttu ka päris keeruline. Mudel oli minu jaoks uus ning endast video vaatamine keeruline. Eelkõige seetõttu, et nii paistsid silma kõik minu eksimused. Ükskõik kui väiksed need ka ei ole või kui tähtsusetud nad tundi andes ei paistnud. Sellest hoolimata näen enda tundide salvestamisel suurt väärtust, sest nii saan lisada „kuumale“ ja „külmale“ faasile kolmanda objektiivsema taseme. Selliste tasandite lisamine oma kogemuse reflekteerimisele on kindlasti suure väärtusega. Loodetavasti õnnestub mul ka seda tulevikus rohkem kasutada.
Järgmine kord tundi andes plaanin kindlasti harjutada läbi tunni andmise päris klassiruumis, et ma saaks rohkem pöörata tähelepanu oma liikumisele ja käitumisele. Tunnen, et lisaks sellele pean ka rohkem läbi mõtlema oma slaidide järjekorra, sest videot vaadates märkasin, kuidas ma pidevalt tõin sisse termineid, mida ma alles paar slaidi hiljem selgitama hakkasin. Nagu selgus ka tagasisidest, siis selline tunni andmine ajab õpilase rohkem segadusse, kui selgitab aine sisu. Refleksiooni kirjutades õppisin, et kui plaanin tulevikus tugineda rohkem loengu vormile siis ma peaks kaasama rohkem näitlikustavaid materjale, et hoida tundi elavana ning õpilaste tähelepanu.
Einpaul, P. (2023). Õppematerjal ÕPETAJA-ÕPILASE POSITIIVNE SUHE. https://moodle.ut.ee/mod/book/view.php?id=1114709
Krull, E. (2018). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kutsestandard. Kutseõpetaja, tase 6. (2020). https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/exportPdf/10822306/?nocache=u04b6bb2cb
Leijen, Ä. (toim). (2024). Kaasava hariduse õpik. Ä. Leijen, Õpetaja professionaalne areng: õpetaja tegevusvõimekuse toetamine erinevate refleksioonimudelite kaudu. (lk 313 – 364). https://dspace.ut.ee/items/bb8ee748-f479-4257-8682-477256d674a4